Pidevalt ringi reisides tekib nii mõnigi kord selline olukord, kui on vaja väga pissile joosta. Vähemalt minu puhul osutub selline vajadus raskesti lahendatavaks. Seda sellepärast, et reisin suure pagasiga. Minu pagas koosneb vähemalt neljast ühikust (see termin on tekkinud aastatepikkusest pagasipakkide loendamisest ning ülelugemisest), millest üks on suuuuuuuuuur suusakott, siis hiiglaslik riidekott, mis kaalub ka tonni, seljakott kõige põhilisega ning mäekott saabaste ja muu taolisega. Seega olukorras, kus tõesti peab jooksma pissile, tuleb leida muu lahendus kui pagasi kaasa vedamine.
Üks sellistest lahendustest on teise reisija abi palumine. Aga kuidas leida sellist inimest, kes ei oleks koos su pagasiga hiljem kaduma läinud? Vot see on omamoodi trikk. Usaldus on kahepalgeline asi. Sa võid küll leida, et inimene on usaldusväärne, kuid mitte teda usaldada ning ka vastupidi. Nagu ma ka enne mainisin, siis olen reisinud oma elus üsna palju. Või noh, palju ühe üheksateistaastase neiu kohta. Kasvõi hetkel istun ma lennujaamas ja vaatan tõtt mõne araablasega viimased neli tundi. (Kes, tänu jumalale, on kaugel teises nurgas). Ma ütlen ausalt, et ka väheke judinaid tekitavad teised minus. Seega olen enda pagasi mässinud ümber käte-jalgade kinni, nii et eelmainitud mitte mingi hinna eest minu varaga ukse poole ei saaks astuma hakata. Kuna kellaaeg on ka veidi hiline (ometigi on ju öö normaalsetel inimestel), siis teeb minu peakene vahepeal sellist nokkivat liigutust ja silmakesed lausa vajuvad kinni. Vaatepilt on, ma kujutan ette, üsna naljakas. Nimelt on mu üks jalg pistetud läbi kotisanga, teine risti esimesega, Käed põimuvad läbi jopede ning pusade ja telefon on tihedalt taskusse peidetud. Väiksem kott raha ja dokumentidega on üle õla, et vältida igasugust identideedivargust.
Te võite pidada mind seetõttu veidraks, kuid ma mainin, et olen näinud kuidas täpselt sellises olukorras inimestelt midagi minema "libistatakse". Maailm on kuri. Tuleb lihtsalt ette näha kuidas sellele vastu hakata.
AGa nüüd ma jõuan oma jutuga tagasi algusesse, et kuidas tõesti vajaduse korral oma pagasit turvaliselt maha jätta. Ma ei heieta mitte kordadest, kui ma olen seda ise pidanud tegema, vaid olukorrast, mis toimus just hetk tagasi ja mis mind üleüldse selleks postituseks inspireeris.
Kuidas valida siis inimest kes teravalt silma su pagasil hoiaks? Lihtne. Tuleb leida selline kellel on käes Iphone või Macbook. Viimane on küll küsimärgiga. Ma pole veel kindel milline neist reaalselt töötas.
Igastahes selgitus minu avastusele: kõndis siin hommikuste-lendude-ootajate juures üks keskealine meesterahvas, kes tundus olevat mures. Silmanurgast jälgisin ka mina seda veidrat olevust enese ees ning ei pööranud suuremat tähelepanu talle. Tüüp jätkas oma edasi-tagasi tammumist päris pikalt. Ütlen ausalt, et isegi ei mõelnud, mis võiks olla tema mureks. Tõmbasin hoopis taskust telefoni, täpsemalt Iphone 4s-i välja ning sättisin äratust, et mitte oma lennukit maha magada. See mul ka õnnestus, kuid hetk hiljem märkasin suurt musta varju ning vaatasin kartlikult üles. Mures meesterahvas lükkas oma kohvri mulle nina alla ning tegi käte-jalgadega selgeks, et tal on vaja õue suitsule kangesti minna. Endiselt šokis, et keegi minuga juttu tegi, noogutasin viisakalt umbkeelsele türklasele ning juba nägin teda reipalt ukse poole marssimas. Üritasin siis saada asjale pihta, et kuidas just mina nii kaheteistkümnest kandidaadist õnnelikuks väljavalituks osutusin ning mängisin üldse detektiivi. Ümberringi vaadates ei leidnud, et ma kuidagi teistest erinev oleksin või kuidagi välja paistaksin. No eks ma uurisin aina edasi. Asi ei saanud olla minu välimuses. Kohe kindlasti mitte: Koduuksest väljudes mainiti, et ma näen välja nagu pomps. (Kes ei usu, küsigu mu parimalt sõbrannalt) . Seda sellepärast, et pagasisse mittemahtuvad riideesemed tuleb kõik selga panna. Seega see polnud võimalik versioon olukorrast. Hakkasin vaikselt jälgima inimeste tegevust ja olekut, kuid sealgi ei leidunud midagi teistsugust olevat- lääbakil olid kõik, istudes oma nutitelefonides ja aina klõbistaded.
Järsku oli kõik selge. Kujutage korra ette, kui teie ees istuksid inimesed, näppides oma telefoni, siis kuidas valida, milline neist on varganäpp ja milline mitte? Loomulikult vaata kui kallis on tema telefon! Ammulisui siis kissitades vaatasin ja lugesin üle kõikide telefonide margid ning mul oli õigus. Mitte ühtegi Iphone mu ümber!
Ei no tegelikult on see valik loogiline ka ju: natuke hiljem tuli mulle meelde, et sellel hetkel lebas mu arvuti laadides põrandal asjade kõrval. Kuigi mu vana niru macbook pro oma katkise ekraani ja lagunemisnähtudega ei ole just kõige esinduslikum, kuid suur valge näritud õun sinna peale on ikka lajatatud.
Ka mina ilmselt usaldaksin neiut Apple toodetega. Sest kuhu ta ikka minu kolaga minema hakkaks, kui endal juba õunad kotis ;)
Edit: Sain isegi tänutäheks Maša ja Karu shoksi! :)
